Pole meri ega maa, laevad ei sõida, käia ei saa. Soine maastik kaanetatud õrna jääga. Isegi päike käib siit mööda piki eemal kõrguvat metsaäärt.

Kabereil (metskitsedel) pole kõige kergemad ajad. Jahimeestele peaaegu lindpriid, huntidele ja hulkuvatele koertele paras lõuatäis, lisaks kõigele lumehunnikud on toidu ära peitnud.

Ilves. On tegelasi, kes ei taha eriti poseerida. Vähmalt jätavad nad vahel harva kirja "Olin siin".

Hunt.

Rikuks vahelduseks reegleid ja esitleks ehedale natuurale vahelduseks kõrgkultuuri. Näiteks minu enda ehitatud ühepereelamu (kuni 15 nägu)...kui on huvi ehitan sulle ka...

...ja siis minu valge laev. Käsitöö. Kaks tooli ja sissepritse!

Mõnel sinise esmaspäeva varahommikul avastad end ootamatult magusas roosamannavahus.

Suvel eesrindlikult käitunuile lööb madal sügispäike nüüd punetavad oktoobrilapse märgid rinda.

Paljalt vaatamisest keerab mets ennast halliks ja kreeni, ninasõõrmetes hõljub teispoolsuse roiskuv lehk. Tunnel seente taga on juba avatud, muudkui neela ja mine. Nagu virvatuledega soos, nii siingi - varanduseni jõuab mõni üksik, teistele hõigatakse: "Mõistus tule koju!"

Intelligentne jahimees kombineerimas saagi tabamiseks püünist ja varitsusjahti. Peaaegu enda suurused kuuejalgsed tunnaldega, tiibadega, karvased, punnsilmsed jne monstrumid teda ei hirmuta. Püüab ja murrab.

Ta ei ole arg, ta ei ole loll. Tal oma füsioloogilise omapäraga hästi sobiv strateegia. Lähenevast kahejalgsest ca 8x väiksem kehamass, ei anna talle võimaliku kokkupõrke korral suuri šansse. Suur silidrijas keha pika tiheda karvaga ning samas lühikesed jalad ei anna raskel soomaastikul ka mingit kiiruseelist, pealegi talveks kogutud rasv ei ole enne talve sportimise peale kulutaiseks. Niisiis- varjuda, rünnaku puhul uriseda ja vajadusel hammustada. Lootusetus olukorras teeselda surnut.

Kanuuretke algus Kirnal. Ja see oli alles algus. Alam-Pedjat läbiva Pedja jõe muhedad sügisesed kaldalooked maitsevad nii hästi nii hästi.

Kaseleht kännumustril ootamas parajat iili, et siis lennelda pisut, takerduda lõplikult ja kompostiks saada.

Natuke hilist suvevalgust, mis kohe ennast kokku pakib et ööpimedusele ruumi teha.

Raba samblas valvab vaikselt lihahimuline huulhein. Kärbes näiteks maitseks hea ja annaks rabapinna lahjale lobile rammusamat lisa.

veerekese pääl

Kollid on päeval nagu suvalised notid, aga öösel tõmmavad kopsud kriginal öörõsket hapniku täis ja hakkavad oigamisi mööda vett ja maad ringi kollitama.

Taevaronija

Jupike laudteed Kakerdaja rabasse

Mets on kratte täis, aga tavaliselt ei märka neid. See tont on ammu surnud metssealt endale lõuad saanud, käbi üheks-, ja sinilille teiseks silmaks võtnud. Kargas niimoodi korraga maa seest välja ja jäi pea-alaspidi mulle näkku irvitama. Ütlesin "kõss", aga ära ei läinud enam, jäigi sinna irvitama.

Äike on kusagil eemal, hoovihm just lõppenud, päike plätserdab sooluha veidi kullakarva, kuniks järgmine pilvemass kõik jälle ühtlaseks halliks keerab.

Kuna uus sügis juba kolistab ukse taga, siis kähku veel üks vana sügismeeleolu meenutus. Metsnugis

Kõnnu suursoo viies hommikutund juhtus sedapuhku selline olema. Miskipärast on jube hea meel et olukord selline oli.

Hommik Kõnnu Suursoos on nii pagana ilus. Algab kõik meeletu suure, tummise tuules sõitva udupilvega, mille päike varsti roosaks värvib, tornist rabale laskudes tõmbab nina mahedaid ja magusaid hommikuvärskeid rabalõhnasi, ämblikud on öö jooksul rabasse pununud palju ümaraid püüniseid, sookured kilkavad korraks üle raba nagu hommikused kuked, kastepiiskades rabarohi on kummalist värvi. Kõik on nii teistmoodi, kui argipäev. Seda kõike kaamerasse imeda?... pole lootustki.

Õhtupäike viskab vähe kulda männilatvadele.

Kahjutuli on üle Kõrvemaa metsa käinud. Mõned üksikud põletusarmidega puud võitlevad veel elu eest, teised on kõik läind. Puude all vohab juba roosakas põdrakanep, kaamera ees peegeldub taevasina lombiveest

Kõnnu Suursoo rabasse on öösel kukkunud taevast pilv. Kerge tuul kiigutab udupilve rabas edasi tagasi, kord teda hõrendades, siis jälle suureks hunnikuks kokk lükates. Tõusev päike lisab kogu loole omaltpoolt värvid

Kell viis hommikul, päike pole veel eemalt metsa tagant üles saanud, luha kohal hõljub kohati üsna tihe udu, vaikus. Astun üle lageda sooluha eesmärgiga jõe äärde kobrast passima minna, kui korraga kerkivad udust kaks põdra siluetti. Enam liigutada ei saa, kükitan keset lagedat maha ja üritan pildistada. Udu ja veel üsna nõrk valgus teevad kaameral fookuse leidise raskeks, suristan tükk aega enne kui esimese klõpsu saan. Põdrad tulevad vaikselt lähemale...

Vahepeal tuli tuttav pisikeste sarveköntidega sokupoiss mu selja taha, nuusutas mu üle ja veendunud, et see on see kaameraga tüüp kes ikka aeg-ajalt läbi astub, tatsas vaikselt eemale omi asju ajama.

Saanud soku käitumisest julgust astus põdramammi oma aastase pullihakatisega läehmale. Lõpuks jäid nad mind vahtima. Tegin põdra kutset ja siis...

...siis käsutas ta kuidagi oma pubekast pulli väikse männikese juurde seisma ja hakkas ise mulle lähemale tulema, vahepeal tegi nagu sööks midagi, ise kõõritas tegelikult vaadata mida mina teen neil näiliselt muretuil momentidel. Mina kustutasin täis saanud kaardilt vanu pilte, et uutele ruumi teha.

Lõpuks vahtis mulle napi paarikümne meetri pealt otsa ja siis... siis pasundas oma võimsa bassihäälega otse näkku. Rabavaikuses oli see bass piisavalt veenev, et teda mitte lähemale lasta, mõtlesin et jookseb viimaks ehmatusest veel minust üle, kui alles paari meetri pealt aru saab et inimene kükib nina ees. Tõusin vaikselt püsti ja ütlesin lase jalga sõber. Ega ta kohe ei läinudki, pasundas veel ja siis hakkas astuma, võttis hoo üles ja pullijunsu kaasa ning kadusid rabamändide vahele. Veel 5 minutit oli üle raba kuulda kaugenevaid bassimöirgeid.

Rabaväravad

Ämblikud on nagu kalamehed - varahommikul on neil juba võrgud üleval. Päeval on raba paksult parme ja kärbseid täis. Hommikujaheduses püüb võrk vaid päikesetõusu.

Üksik hommikune kiir on võrku püütud.

Põdralehm teeb minekut, vasikat pole näha, ju teda siis lihtsalt polegi.

Põdraemand sookaskede vahel vahib minuga minutijagu tõtt, nii et jõuan mõelda, ega ma mammi ja vasika vahele sattunud ei ole.

Lendab üle odrapõllu

Koos nagu sokk ja saabas

Odratolgus odrapõllus, naabrimehe vilja tallub. Sarved tüübil üsna tublid.

Soine luht ja sarveköntidega aastane sokk.

Oh moonid, moonid, mu armastatud lilled, te vere värvi ja surmakarva õied...(Vennaskonna lugu siuke)

Võimas pull must kui öö. (DKKPP)

Põder sooluhal Jaanipäeva järgses roidumuses. Lähemale ei saand kuna tal juhtus salasõber ka põõsas varitseamas olema, see avastaski mind roomaval lähenemiskatsel.

Kährik. Need idapoolt sisse toodud karvatuustid on nüüd meil juba hulgikaup. Vaatamat öisele ja ettevaatlikule eluviisile kohtan aina sagedaini mõnda. Enamasti on kohtumine pealiskaudne, pikemat jutustamist ei ole, kährikul on muudkui kiire.

Uhuu. Statiivi maha ei lubanud panna, lendas ära, nii et käest 1/5 sek @3,7 iso 100. Sellistel hetkedel tahaks vahest, et oleks rohkem kaamerat.

Kui need Kuldkingad, mis rahvasuus tihit Käokingaks kutustud, oleksid Muhumaa metsa all pildile jäänud, siis oleksid nad hoopis Kuku Pätid

Väikestviisi majakad saarekeste peal.

Sääsk oli ka seal

Huvitav kas võililleseemned kardavad ka enne väljalendu. See tüüp tundub üsna uljas olevat, et niimoodi enne ööd lennule sätib. Surub veel õdede vendadega käppa enne minekut. Või misasja.