Lõpuks vahtis mulle napi paarikümne meetri pealt otsa ja siis... siis pasundas oma võimsa bassihäälega otse näkku. Rabavaikuses oli see bass piisavalt veenev, et teda mitte lähemale lasta, mõtlesin et jookseb viimaks ehmatusest veel minust üle, kui alles paari meetri pealt aru saab et inimene kükib nina ees. Tõusin vaikselt püsti ja ütlesin lase jalga sõber. Ega ta kohe ei läinudki, pasundas veel ja siis hakkas astuma, võttis hoo üles ja pullijunsu kaasa ning kadusid rabamändide vahele. Veel 5 minutit oli üle raba kuulda kaugenevaid bassimöirgeid.