Sunday, July 27, 2008
Kell viis hommikul, päike pole veel eemalt metsa tagant üles saanud, luha kohal hõljub kohati üsna tihe udu, vaikus. Astun üle lageda sooluha eesmärgiga jõe äärde kobrast passima minna, kui korraga kerkivad udust kaks põdra siluetti. Enam liigutada ei saa, kükitan keset lagedat maha ja üritan pildistada. Udu ja veel üsna nõrk valgus teevad kaameral fookuse leidise raskeks, suristan tükk aega enne kui esimese klõpsu saan. Põdrad tulevad vaikselt lähemale...
...siis käsutas ta kuidagi oma pubekast pulli väikse männikese juurde seisma ja hakkas ise mulle lähemale tulema, vahepeal tegi nagu sööks midagi, ise kõõritas tegelikult vaadata mida mina teen neil näiliselt muretuil momentidel. Mina kustutasin täis saanud kaardilt vanu pilte, et uutele ruumi teha.
Lõpuks vahtis mulle napi paarikümne meetri pealt otsa ja siis... siis pasundas oma võimsa bassihäälega otse näkku. Rabavaikuses oli see bass piisavalt veenev, et teda mitte lähemale lasta, mõtlesin et jookseb viimaks ehmatusest veel minust üle, kui alles paari meetri pealt aru saab et inimene kükib nina ees. Tõusin vaikselt püsti ja ütlesin lase jalga sõber. Ega ta kohe ei läinudki, pasundas veel ja siis hakkas astuma, võttis hoo üles ja pullijunsu kaasa ning kadusid rabamändide vahele. Veel 5 minutit oli üle raba kuulda kaugenevaid bassimöirgeid.
Subscribe to:
Posts (Atom)