veerekese pääl

Kollid on päeval nagu suvalised notid, aga öösel tõmmavad kopsud kriginal öörõsket hapniku täis ja hakkavad oigamisi mööda vett ja maad ringi kollitama.

Taevaronija

Jupike laudteed Kakerdaja rabasse

Mets on kratte täis, aga tavaliselt ei märka neid. See tont on ammu surnud metssealt endale lõuad saanud, käbi üheks-, ja sinilille teiseks silmaks võtnud. Kargas niimoodi korraga maa seest välja ja jäi pea-alaspidi mulle näkku irvitama. Ütlesin "kõss", aga ära ei läinud enam, jäigi sinna irvitama.

Äike on kusagil eemal, hoovihm just lõppenud, päike plätserdab sooluha veidi kullakarva, kuniks järgmine pilvemass kõik jälle ühtlaseks halliks keerab.

Kuna uus sügis juba kolistab ukse taga, siis kähku veel üks vana sügismeeleolu meenutus. Metsnugis

Kõnnu suursoo viies hommikutund juhtus sedapuhku selline olema. Miskipärast on jube hea meel et olukord selline oli.

Hommik Kõnnu Suursoos on nii pagana ilus. Algab kõik meeletu suure, tummise tuules sõitva udupilvega, mille päike varsti roosaks värvib, tornist rabale laskudes tõmbab nina mahedaid ja magusaid hommikuvärskeid rabalõhnasi, ämblikud on öö jooksul rabasse pununud palju ümaraid püüniseid, sookured kilkavad korraks üle raba nagu hommikused kuked, kastepiiskades rabarohi on kummalist värvi. Kõik on nii teistmoodi, kui argipäev. Seda kõike kaamerasse imeda?... pole lootustki.

Õhtupäike viskab vähe kulda männilatvadele.

Kahjutuli on üle Kõrvemaa metsa käinud. Mõned üksikud põletusarmidega puud võitlevad veel elu eest, teised on kõik läind. Puude all vohab juba roosakas põdrakanep, kaamera ees peegeldub taevasina lombiveest

Kõnnu Suursoo rabasse on öösel kukkunud taevast pilv. Kerge tuul kiigutab udupilve rabas edasi tagasi, kord teda hõrendades, siis jälle suureks hunnikuks kokk lükates. Tõusev päike lisab kogu loole omaltpoolt värvid