Hiilisin kella 5 ajal hommikul metsa all, kui korraga kuulsin imelikku sosistamist eemalt sooluhalt. Taipasin kohe, et miskit on teoksil, heitsin paugust pikali nagu Stirlits vaenlase tagalas, roomasin luha serva poole. Korraks praksata oks mu põlve all, sosin jäi vakka. Surusin näo mutta ja tardusin hinge kinni hoides paariks minutiks. Sosin jätkus, roomasin edasi. Lõpuks jõudsin sosistajatele päris selja taha, olin üleni märg ja mudane aga sain selle pildi noortest Pokudest, kes olid tulnud luhaserva päikesetõusu ootama.