Vikatimees (k.a. võrgumees) käib mööda suvest sumisevat sooluhta. Kõik siriseb ja lõhnab -tundub justkui paradiis. Reaalsus - just praegu pannakse toime sada roima ja tuhanded laibad mädanevad juba jalge all. Rohurindes murravad sipelgad vihmaussi, rästik neelab veel elusat konna, viu nokib hiirel ajusi välja, huulhein seedib seitset sääske, teismeline sookurg vaakub rebase hambus hinge, ämblikuvõrgus imetakse kärbest verest tühjaks,... ronga must vari liugleb üle laibamere. Tegelikult on siin elu ikka rohkem, kui kadu ja kõiges kaduvas on uus elu. Päiksekiirtes ämblikuvõrkki meenutab pigem elusat loomingut kui, et pelgalt kurja lõksu.