Varahommikuti teeb päike läbi udu ja okste luuret, kas tasub tõusta taeva või on maailm juba nii hukas, et parem koju tagasi minna. Nii et olgem korralikud!

Kähriku käpad kohtumas varasakapjadega.

Kes tuleb lõunast, kes läheb. Kui see õhk ainult puhtam oleks.

Rebane ja metssiga. Siga on tõenäoliselt käpardjahimehelt kuuli saanud ja põlluveerel täitsa surnud. Rebane ei nuta, sööb hoopis. Hetkel avastas fotograafi.

Saurused on ärganud!

Väikesed puunikerdajad teevad metsas kunsti, rähn pistab kunstnikud heameelega pintsli.

Väändunud ja armiline aga ei häbene midagi, elab nii nagu elu antud.

Hommikuti luurab päike vaikselt rabamändide vahel ringi, ringutab ja sirutab end, et siis lõpuks päevapillerkaaritamisega alustada.

Kristalli klirinal puruneb härmatisevaip sooniidul, kui homikupäike oma raskete kuldsete potikutega üle luha sammub.

Karge sügishommiku kontrastid. Klaasjas härmatanud niit ja esimestes soojades päikesekiirtes kümblev metsatukk.

Jänes on üsna kindel, et läbi sarapuuvõsa on ta nähtamatu, pealegi metsas ei tasu tühja ringi tormata võid pahatahtmatu pildistaja eest tormata pahatahtliku rebase hambu või kulli küünte vahele kakerdada. Ikka samm ja kaks ja kontroll - mis värk on.

"Miks sa ei jookse Vader?"

"Teen enne plaani, kuhu poole targem põgeneda ja siis jooksen."

"Asjalik"

Nagu muinasjutuline kanajalgadel nõiamaja meelitab ämblik oma müstilise võrguga putukaid külla. Ise putukas oleks, lendaks suurest uudishimust kindlasti uut imeasjandust kesa peal revideerima.

Vikatimees (k.a. võrgumees) käib mööda suvest sumisevat sooluhta. Kõik siriseb ja lõhnab -tundub justkui paradiis. Reaalsus - just praegu pannakse toime sada roima ja tuhanded laibad mädanevad juba jalge all. Rohurindes murravad sipelgad vihmaussi, rästik neelab veel elusat konna, viu nokib hiirel ajusi välja, huulhein seedib seitset sääske, teismeline sookurg vaakub rebase hambus hinge, ämblikuvõrgus imetakse kärbest verest tühjaks,... ronga must vari liugleb üle laibamere. Tegelikult on siin elu ikka rohkem, kui kadu ja kõiges kaduvas on uus elu. Päiksekiirtes ämblikuvõrkki meenutab pigem elusat loomingut kui, et pelgalt kurja lõksu.

Rada lookleb udu varjus, öösel käinud kasekarjus, metsa toonud kasepuust, karjus ise väike kuusk.

Kobras murrab järjest oma teele jäävad kased, haavad, pajud, nikerdab neist laipadest puuskulptuurid. Lisaks kaevab ta augud kaldaperve, ehitab tammid jõele, muutes metsaalused sooks ja niidupealsed järveks? Nii ajab ta ka seened maa pealt puude otsa. Seenekarjus, hüdroinsener, maastikuarhitekt, skulptor, ... - kõik ühes kopras.

Rõsketel öödel uuristavad kaselaibad omale teed maamulda, päeval aga kangestuvad liikumatuteks rontideks.

Seened on ühed suured rändurid, aga ujuda nad ei oska, nii et kui maa liiga märjaks saab ronivad puu otsa. Kased ei saa kuhugi minna suure vee ja ronivate seente eest. Mõned seened on täitsa kiskjad, murravad puud maha ja rändavad siis mööda puid üle vee.

Kerkib vaese mehe tundra kodumaa metsade vahelt...

Kunagi, kui Jää Eestimaalt kaugele põhja kolis, voolis ta lahkumiskingitusena meile kõrged voored rabade vahele. Aeg kasvatas siia kased ja inimene tegi raja voort mööda tüma maa vahel liiklemiseks. All laiiub Riistakõrve raba, siin üleval rullub muhe kaseallee. (Kõrvemaa Looduskaitseala)